Kultuuriteooria kordamine 22.05.08
(Nime- ja terminitestis tuleb määratleda 10 nime/terminit, eksami sooritamiseks on vajalik vähemalt 6 õiget vastust.)
A.
Adorno, Theodor – saksa sotsioloog, marksistlik filosoof, muusikateoreetik ja helilooja.
„Negatiivne dialektiga” ja „Valgustuse dialektiga”. Mõistus irratsionaalne. Institutsioonid kontrollivad isiksuse moodustustumist ja hoiavad teda oma piires. Massikultuur lämmatab kõrgkultuuri; Frankfurdi koolkonna rajajaid. Uuris isiksuse muutuste seost sotsiaalsete ja poliititliste oludega.
Althusser, Louis – prantsuse marksistlik filosoof, essee „Ideoloogia ja riigi ideoloogilised aparaadid”. Hiljem sai temast filosoofia professor.
Ideoloogia valeteadvus tegelikkuse suhtes. Inimene osaleb praktikates (nt matused, koolipäev jne). Osaledes neis tunnustad end süsteemi osana ja määratleb end subjektina (nt vastab teretusele); Ideoloogiat toodavad ja taastoodavad süsteemi repressiivsed aparaadid; Peamine uurimisala arenevate süsteemide tunnetusteooria.
Austin, John – oli inglise õigusfilosoof; tema kirjutistest pärineb moodne õiguspositivism – keskendumine kehtivale ehk positiivsele õigusele. Kõneaktiteooria looja: keeleline üksus, millel terviklik suhtluseesmärk. Lokutsioon – mida öeldakse; Illokutsioon – lausungi eesmärk; Perlokutsioon – öeldu mõju.
Barthes, Roland – oli prant semiootik, kirjanduskriitik, kirjandus- ja sotsiaalteoreetik. Prant strukturalismi tähtsaim esindaja. Käsitlenud eriti kunstilise teksti tähendus ja analüüsimetoodikat; Kirjutab „Autori surmas”, et kirjandteose autor ei ole tegelikult teksti omanik. Kirjteoreetiliste terminite paare – loetav/kirjutatav, klassikaline/modernne jne.
Baudrillard, Jean – prant postmodernistlik filosoof, sotsioloog ja kulturoloog; Meedia- ja tarbijaühiskonna keskseid kirjeldajaid ja analüüsijaid. Märkidel puudub seos tegelikkusega, tegemist on vaid simulatsiooniga = hüperreaalsuse kontseptsioon. Temalt terminid „massitarbimine” „simulatsioon”.
Benedict, Ruth – USA kultuurantropoloog ja kirjanik. Oli antirassismi teoreetik. Kultuur on mõistetav tema väärtussüsteemi ja –skaala kaudu. Iga kult omab „isikupära”. Valitud kultuurimudel määrab ära inimese tegutsemis- ja mõtlemisviisi.
Benjamin, Walther - saksa kirjanduskriitik ja kultuurifilosoof. Autentse kunstiteose mõiste sisu peab muutuma. Seotud Frankfurdi koolkonnaga.
Boas, Franz – oli USA antropoloog; peetakse tänapäeva kultuuriantropoloogia rajajaks.
Iga eluvõimeline inimpopulatsioon ka kultuurivõimeline; inimgrupid arenevad võrdselt, ent erinevates suundades. Kultuurirelativism seisukoht, mille kohaselt teise kultuuri aspekte vaja käsitleda selle kultuuri normide kontekstis.
Bordieu, Pierre – oli prantsuse sotsioloog; kirju erinevatel teemadel. Ühendab teooria ja empiirilised andmed, et mõista subjekti objektiivses struktuuris. Lõi metodoloogilise raamistiku ja terminoloogia mõistetele nagu sümboolne vägivald, kultuuri-, sotsiaalne ja sümboolne kapital jne.
Chomksy, Noam – USA keeleteadlane, filosoof jne. Lõi generatiivse grammatilise teooria.Grammatika on lauseid genereeriv mehhanism. Süvastruktuur (kõikides keeltes ühine) ja pindstruktuur (kui süvastruk filter läbitud).
Comte, Auguste – prantsuse filosoof. Pani aluse positivismile, mis hindab kõrgelt teadusi. Võttis esimesena kasutusele termini sotsioloogia. Kodanliku sotsioloogia rajajaid.
Durkheim, Emile – prantsuse sotsioloog. Tema tööd aluseks kaasaegsele sotsioloogilisele teooriale. Ühiskond objektiveeritud ideede süsteem. Ühiskonnad arenevad lihtsamast keerulisemaks.
Eco, Umberto – itaalia semiootik, filosoof, kriitik jne. Kirjutanud arvukalt teoseid semiootikast, kultuurist, kirjandusest. Kaasaegse esteetika spetsialist.
Eliade, Mircea – Rumeenia päritolu usundiajaloolane ja romaanikirjanik. Tuntud usundiloo uurijana. Leidis, et religioon on kultuuri tekkimise eelduseks.
Foucault, Michel – prantsuse filosoof; palju mõjukaid töid. Prantsuse stukturalismi peaarendaja. Tema sotsiaalsete institutsioonide kriitika.
Frazer, James – inglise etnoloog. Mütoloogia uurija, peetud ka üheks moodsa antropoloogia isaks. Tema teos „Kuldne oks”, mis sisaldab mütoloogilist ja etnograafilist materjali on edasi arendanud teadust ja kirjandust. Tuntud peamiselt algse ühiskonna, usundiloo ja kombe uurijana.
Frege, Gottlob – saksa matemaatik, loogik, filosoof; peetakse matemaatilise loogika ja analüütilise filosoofia rajajaks. Peetakse suurek loogikuks. Tõi välja sõnad Bedeutung (tähistatu) ja Sinn (märgi tähendus).
Freud, Sigmund – Austria psühhiaater; psühhoanalüüsi teooria ja metoodi rajaja. Rõhutas oma uuringutes alateadvuse rolli inimese käitumisele.
Gadamer, Hans – saksa filosoof. Hermeneutilise ringi looja.
Geertz, Clifford – ameerika antropoloog; oli sümbolilise ja interpretatiivse antropoloogia esindaja; kultuur on päritud mõistete süsteem.
Gramsci, Antonio – Itaalia kirjanik, poliitik ja poliitiline filosoof. Hegemooniateooria rajaja (hegemoonia on võimul oleva või sinna pürgiva sotsiaalse rühma vaimne ja moraalne juhtpositsioon).
Greimas, Algirdas J. – leedu-prantsuse lingvist ja semiootik. Uuringute keskmes tähenduse analüüs. Võttis kasutusele tähenduse minimaalüksuse mõiste – seemi; ka semiootilise ruudu mõiste semiootilises analüüsis.
+Habermas, Jürgen – saksa filosoof ja sotsioloog. Oma nn. refeodaliseerumisteoorias väidab, et elektroonilise meedia leiutamine on aidanud kaasa avaliku sfääri kahanemisele.
Heidegger, Martin – saksa filosoof, üks mõjukamaid 20. sajandil. Rajas fundamentaalontoloogia. Peamine olemisküsimus. Võttis kasutusele mõisted Sein ja Dasein.
Horkheimer, Max – saksa sotsioloog, filosoof. Kultuuritööstuse kriitika.
Jakobson, Roman – Venemaa juudi päritolu lingvist ja semiootik; strukturaalse lingvistika ja semiootika silmapaistev teoreetik. Vaatles keelt kui praktilist suhtelmist.
James, William – ameerika filosoof ja psühholoog; süstematiseeris ja populariseeris pragmatismi. Emotsiooniteooria.
Jung, Carl G. – Šveitsi psühhiaater, analüütilise psühholoogia rajaja. Võttis kasutusele uusi mõisteid nagu kollektiivne alateadvus, kompleks, introvertsus, ektravertsus, arhetüüp.
+Kristeva, Julia – prantsuse semiootik. Võttis kasutusele mõiste „intertekstuaalsus”.
+Levi-Strauss, Claude – prantsuse 20. sajandi mõjukaim sotsiaaliteadlane. Uuris põhjalikult nn primitiivseid ühiskondi. Võttis kasutusele sõnapaari binaarsed opositsioonid.
Lotman, Juri – Tartu-Moskva semiootikakoolkonna üks asutaja, kauaaegne TÜ professor. Tegeles peamiselt kirjanduslike tekstide uurimisega; võrdles kultuuri tekstiga.
Lyotard, Jean-Frančois – prantsuse filosoof. Termini postmodernism uues tähenduses kasutusele võtja.
Malinowski, Bronislaw – poola päritolu antropoloog. Etnoloogia funktsionaalse suuna rajajaid.
Marcuse, Herbert – ameerika filosoof; Frankfurdi koolkonna väljapaistvaim esindaja.
Marx, Karl – saksa filosoof, majandusteadlane ja revolutsionäär. Marksismi rajaja. Marxi ideedest on välja kasvanud erinevad sotsioloogilised voolud, millest tähtsamad on materialism, klassikonflikt ja kriitiline lähenemine.
Mead, Margaret – ameerika kultuuriantropoloog. Uuris soorolle ja täiskasvanuks saamist.
Peirce, Charles S. – USA teadlane ja filosoof, üks semiootika rajajaid. Pani aluse filo suunale pragmatism.
Radcliffe-Brown, Alfred – Inglise sotsiaalantropoloog, kes lõi funktsionaalse strukturalismi teooria.
Sapir, Edward – ameerika antropoloog ja keeleteadlane; oli USA juhtivaid strukturaallingviste; hüpoteesi Sapir-Whorf üks autor.
Saussure, Ferdinand de – šveitsi keeleteadlane, semioloog ja strukturalismi rajajaid.
Spengler, Oswald – saksa kultuuri- ja ajaloofilosoof. Sai kuulsaks teosega „Õhtumaa allakäik”. Võrdles kult elus organismiga. Tsiv on ka oma eluiga.
Toynbee, Arnold – inglise ajaloolane. Kirj mahuka teose „Uurimus ajaloost”, kus püüdis kõiki ajaloo sündmusi selgitada tsivilisatsiooniteooriaga.
Weber, Max – saksa sotsioloog ja majandusteadlane. Võttis kasutusele sõna „legitiimsus”. Samuti peetakse üheks sotsioloogia loojaks.
Whorf, Benjamin Lee – ameerika keeleteadlane. Põhiliselt uuris pärisameeriklaste keeli.
Wittgenstein, Ludwig – austria filosoof; huvitus tähendusest ja keele piiridest. Peetakse 20. sajandi tähtsamaiks filosoofiks. Suur mõju loogilisele positivismile, analüütilisele ja postanalüütilisele filosoofiale.
- antropoloogia – teadusharu, mis uurib inimest kui bioloogilist olendit, tema iseärasusi ja põlvnemist; ka teadus inimesest kui ühiskondlikult olevusest, kultuurikandjast.
- autori surm – teksti tuleb lugeda autorist hoolimata, autor on pelgalt see, kes kirjutab. Pärast teose sündi ja avaldamist kaotab autor võimu teose üle. (Barthes’i ja Foucault’i järgi) Lugeja sünni hinnaks on Autori surm (Barthes 2002: 125).
20. sajandi teisel poolel sai kirjandusteaduses (nt Roland Barthes’i ja Michel Foucault’ käsitlustes) küsitavaks teose ja autori vahelise seose traditsiooniline tõlgendamine. Küsiti, kas autoril on mingi võim oma teoste üle, eriti eelisõigus nende tõlgendamisel, ja leiti, et teose sündi võib pigem käsitleda autori surmana, mis tähendab, et pärast teose valmimist ja avaldamist kaotab autor võimu teose üle. Seejuures seati kahtluse alla arusaam, et autor saab oma teostes midagi taotluslikult väljendada, ning tõlgendamise printsiip, mis lähtus sellest, “mida autor öelda tahtis”.
- Bedeutung – see, mida keel laseb meil haarata; tähendus. Lause „osutus”.
- Birminghami koolkond – Birminghami ülikooli kaasaegse kultuuri uurimiskeskus; asutatud 1964.
- cultural studies – ehk kultuuriuuringud, ka kultuuriteooria ing k nimetus.
- Dasein – ennast reflekteeriv olemine.
- dekonstruktsioon – konstruktsiooni lõhkumine, hävitamine, lammutamine´
- determinism – arusaam, et miski ei toimu ilma põhjuseta. Kõik, mis toimub on määratud ära piiratud arv põhjustega; kui põhjused teada võib sündmust ette ennustada.
on teooria, mille kohaselt on kõigil sündmustel seaduspärased põhjused ja kõiki sündmusi on põhimõtteliselt võimalik ette näha. On arvatud ka, et determinism välistab vaba tahte.
- diskursus – sotsiaal- ja humanitaarteadustes ükskõik millist ütluste organiseeritud kogumit.
- diskursuseanalüüs – ühendab keele- ja tekstide analüüsi sotsiaalse praktika uurimisega
- elamismaailm – meie vahetu maailm, mis konstrueerub inimestevahelistest suhetes. Tema elemendid sisaldavad tähendusi, mis on muutunud kättesaadavaks. Kultuuri peamine funktsioon.
- fonoloogia – keeleteaduse osa, mis tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega
- Frankfurdi koolkond – 30-ndate 40-ndate aastate Frankfurdi sotsiaalkriitikute koolkond; olid neomarksistid. Peamine doktriin oli kriitiline uurimine.
- hermeneutiline ring – tõestamisel või määratlemisel tekkiv ring mida käsitletakse hermeneutilisest aspektist positiivsena.
- ideoloogia – vaadete ja ideede süsteem
- intertekstuaalsus – tekstide omadus suhestuda teiste tekstidega
- kirjutatav tekst – kuulub kultuurimudeli alla, kus iga kultuurikandja peaks seda teatud ulatuses tundma
- kognitiivteadused – e tunnetusteadus, mille eesmärk on uurida tunnetuslikke võimeid
- kultuurimorfoloogia – kultuuri seletamine looduse käekäigu järgi, püütakse jõuda ürgtüübi ideeni, et kõik baseerub ürgsetel nähtustel
- kultuurisõltelisus – iga kultuur genereerib oma mehhanismid maailma mõtestamiseks ja struktureerimiseks, mis ei ole omavahel tingimata ühilduvad
- kultuuriuniversalism – kõiki kultuure võib uurida samade meetoditega ja neis kehtivad samad reeglid
- märk – semiootilises süsteemis miski, mis tähistab reeglina midagi enamat kui ta ise.
- modernsus – modernsus on puhastumine premodernsusest.
- monoteism – usk ainsasse, kõikehõlmavasse Jumalasse.
- pindstruktuur – nähtav, tajutav tekst, süvastruktuuri väljund; loogilise lause väljund.
- postmodernsus – ühisnimetaja muutustele inimeste mõtlemises, kultuuri.
- psühhoanalüüs – Freudi poolt loodud psühhoteraapia koolkond ja teooria; selle kohaselt enamik inimese käitumisest määratud ära psüühikasiseste jõudude poolt
- seem – tähendusüksus; tähenduse väikseim koostisosa
- semantiline kolmnurk – süsteem, milles on tähistaja, tähistatav ja objekt
- semiootika – teadus märkidest ja märgisüsteemidest
- semiootiline ruut – ühe või teise semantilise kategooria loogilise artikulatsiooni visuaalne representatsioon.
- simulaakrum – süsteem, kus erinevus seostub erinevusega erinevuse enda kaudu.
- Sinn – lause „mõte”, rajajaks Frege, Gottlob.
- sotsioökoloogia – sotsioloogia haru, mille aine on inimese, ühiskondlik-poliitiliste süsteemide ja keskkonna eriomased seosed
- strukturalism – humanitaarteaduste metodoloogia suund, milles uuritakse mingi objekti struktuuri
- sümboolne kapital - võime saavutada oma tegevusele aktsepteeritus ja legitiimsus
- suur narratiiv – ühiskonnas pikka aega kehtivad süsteemid või teooriad
- süvastruktuur – tähenduse nähtamatu struktuur, moodustatakse alateadvuses
- teisene modelleeriv süsteem – Lotmani järgi sellised kultuurinähtused, mida on mingil etapil vaja tõlkida loomulikku keelde.
C.
(Esitatakse 3 küsimust, neist valida 2. Vastustes on soovitav osutada läbitöötatud kirjandusele ja esitada ka oma isiklik seisukoht.)
1. Võrrelge kultuurimorfoloogilist ja progressivistlikku ajaloonägemust. Kumb neist on
lähedasem religioossele mõtlemisele?
Kultuurimorfoloogiline:
1) tsükliline areng = looduse areng
2) organismi areng ja seda kasutatakse igas ajalooarengus maailmas.
Progressivistlik:
Pidev areng edasi, kogu aeg muutused.
Lähedasem religioossele mõtlemisele. Piiblis väidetavalt progressi aeg ehk progressiivne aeg.
Lotmani järgi: kultuuri võib lineaarses dünaamikas vaadelda kui vanade struktuuride pidevat väljavahetamist uutega, nagu teeb trad ajalooteadus.
2. Millised jooned eristavad rahvakultuuri ja populaarkultuuri praktikaid?
Rahvakultuur = kitsam ja laiem tähendus. Enamasti kultuurielementide pikaealisust ja trad. Selle loojaks kogu rahvas.
Populaarkultuur = põhimõtteliselt sama, mis massikultuur; massiline käive.
Rahvak tekkinud aja jooksul hoopis teistel eesmärgil (mitte rahalisel nagu populaark).
Rahvakultuuri vaadeldes võiks kõigepealt tuua välja tema pikaealisuse võrreldes populaarkultuuriga. Rahvakultuur on püsivam ja mitte nii mõjutatav väliskeskkonna poolt kui PK. Võiks öelda, et PK ongi saanud enamuse välismaailmast. RK aga jääb rohkem truuks oma maa traditsioonidele. Kohati on nimetatud PK ka primitiivseks ja labaseks. Rõhub ta ju kiirele tarbimisele, naudingule, rahale jne. PK on pidev tarbimine, samas kui RK propageerib stabiilsemaid väärtusi.
3. Tooge välja erinevaid vaatenurki kõrg- ja levikultuuri vastandamisele.
Kõrgkultuur ainus kultuuri püsiv osa. Rahvusliku identiteedi ja rahvusvahelise prestiiži kandja.
Levikultuur e massikultuur on laiadele massidele tunduvalt kättesaadavam kui seda on kõrgkultuur. See ongi nende kõige suurem erinevus. Siiski on KK muutunud võrreldes varasemate sajanditega lihtrahvale lähedasemaks. Kõigil on vabadus tarbida kõike. Jan Kaus kirjutab Sirbi artiklis, et levikultuuris ei mõtle inimene tulevikule hirmuga või lootusega, vaid pigem elab positiivses olevikus, et uuesti tarbida ja toota. LK kutsub pidevalt nautima ja tarbima. Kas kõrgkultuur, mis jõuab laialdaselt massidesse muutub siis levikultuuriks?
4. Esitage argumente kultuurisõltelisuse teooria poolt või vastu.
Igas kultuuris teatud sarnasuses, nt laulmine, tantsimine jms. Siiski pealispinde jääda kultuure jälgima läbi universaalprisma, kuna palju erinevaid maailmanägemusi.
5. Milline roll on marksistlikel vaadetel olnud kultuuri uurimisele?
Mõjutanud Frankfurdi koolkonna ideid. Althusseri (prant marktsistlik filosoof) hoiakud ideoloogia suhtes. Itaalia poliitik ja kirjanik Gramsci rajas kommunistliku partei.
6. Kuidas on fonoloogia lähtekohad mõjutanud kultuuriteoreetilisi distsipliine?
Saussure. Denotatsioon ja konnotatsioon. Kultuurantropoloogia: keel määrab inimese mõtlemise.
7. Võrrelge ideoloogia ja hegemoonia mõisteid ning tooge näiteid nende
rakendamisvõimaluste kohta praegusest Eesti elust.
Ideoloogia on tolerantsem kui hegemoonia, kuna viimane viitab ülemvõimule, st ühel grupil on võim üle teise.
8. Võrrelge erinevaid vaateid tähistamisele.
Tähistaja ja tähistatav – Saussure. Peirce: indeks, ikoon, sümbol.
9. Võrrelge erinevaid vaateid kommunikatsioonile/väljendusele/tõlgendusele.
Jakobson leidis, et keel ei pruugi olla ainult kommunikatsiooni vahend – see on ka inimese olemise viis. Saatja ja vastuvõtja võivad olla ühes isikus – autokommunikatsioon.
Keel on tegelikult ka visuaalne – Jakobson räägib kui on lugemisprotsessi kaasatud kõik meeled. Võgotski väitis umbes sama. Intertekstuaalsus.
10. Milline mõju on evolutsiooniteoorial olnud kultuuriteoreetilistele distsipliinidele?
Aitas kaasa progressikäsitluse utilitaristlikuks muutumisele. Permanentismi iseloomustavad näiteks Oswald Spengleri ja Arnold Toynbee ajalookäsitlused. Progressiusk. Näiteks kultuuridel on oma sisemine seaduspärasus. Nad sünnivad, kasvavad ja surevad otsekui organismid. Kultuuri nagu iga teisegi organismi elu on temas peituvate sisemiste võimaluste realiseerimine. Iga kultuur käib läbi vanuseastmed.
11. Esitage strukturalismi põhiväited ja levinuimad kriitilised argumendid nende vastu; võtke nende suhtes seisukoht.
Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega.
- On soov ja ihad, mis on kõige olulisem jõud, milles põrkuvad kõik traditsioonilised ja sotsiaalsed elukorralduse väljendusvormid. Soov määrab ära kõik mittestruktuurse. Strukturalismis tungib subjekt reaalse (Lacani soovid, ihad) poole, kuid struktureeritakse agressiivse sümboolse korra poolt, mis on peamine ühiskonnas. Poststrukturalismis muutub reaalne ihade tekitamise “masinaks”.
12. Milliseid ”süvataseme” ja ”pealispinna” vastandusi on erinevates kultuuriteoreetilistes distsipliinides esitatud?
13. Millised suhted on võimalikud erinevate kultuuride vahel?
Kultuuriuniversalism. Laiemas mõttes rahvakultuuri mõjutanud ka teised kultuurid.
14. Määratlege modernsus vastanduses modernismiga. Millised on modernismile tüüpilised kultuuripraktikad?
Modernsus kui uue maailmanägemise paradigma. Kõikidel elualadel väljendub; toetub mõistuslikule maailmapildile, modernism aga peab mõistusekeskset maailma küsitavaks – toetub isiklikule ilmakogemusele; apoliitiline. Modernsus aga esitab poliitilisi programme.
Modernism (väljendus eri kunstiliikides keskseks 20. saj esimesel poolel); modernismil pidev enda ületamise püüe.
15. Määratlege modernsus vastanduses traditsionaalsusega. Kuidas kajastub see vastandus poliitilistes süsteemides?
• maailm muutub ja areneb paremuse poole • arengut juhivad universaalsed seadused • maailma võib ja tuleb seletada mõistuse abiga • juhiroll peab kuuluma kõrgemale tasemele jõudnutele Traditsionaalsus: • igasugune muutus on taandareng • normid sätestab igipõline kord • maailmakord on pandud paika transtsendentse autoriteedi poolt • juhtimine on selleks põlise korraga seatute osa
Juhtimine oleneb kõrgemast kvalifikatsioonist, mitte põlistest suhetest.
16. Määratlege modernsus vastanduses postmodernsusega. Kumb neist sisaldab rohkem
sisepingeid?
Modernsus:
• universaalsed seadused kehtivad kõigile ja kõikjal • mõistus ja loogika aitavad leida tõde • valge tsivilisatsioon on kõrgeim • inimene teostab end ühiskonda teenides • kõrgkultuur on kultuuri ainuke püsiväärtuslik osa
Postmodernsus:
• ”universaalsed seadused” on valge heteromehe narratiiv • meile on kättesaadavad vaid keelemängud • kõik kultuurid on võrdsed • inimene teostab end ”elustiili” tarbides • populaarkultuur on enamuse inimeste kultuurikeskkond
Pingeid rohkem modernsuses või siis postmodernsuses?? Kuna viimases on igal inimgrupil oma seletus usu kohta. Postmodernsuses vist ikka! M suure narratiivi usk PM mitte, samuti massikultuuri ja kõrgkultuuri segunemine. Uued usud ja suuremad vabadused ja mitmekesisus inimeste valikutes. Interneti ajastu.
17. Kuidas suhtuvad üksteisesse diskursused ja võim?
Iga konkreetne võim konstrueerub ajastu diskursuse. Viimane määrab ära, kes hullumeelne, mis nauding. Võim toodab diskursust.
18. Milliseid kultuuriteoreetilisi positsioone võiks nimetada pessimistlikeks, milliseid
optimistlikeks?
Äärmine pessimism Schopenhauer – inimesel parem mitte sündidagi; elame halval ajal; elu lakkamatu võitlus. Leibnizile vastupidiselt väitis, et elame kõige halvemal ajal.
Positiivne W. Jamesi pragmatism, mis eelkõige loodud vaidluste lahendamiseks. Samuti tema religiooni käsitlus.
19. Millised kultuuriteoreetilised distsipliinid käsitlevad üksikisiku vahetuid kogemusi?
Freud? Sapir-Whorfi hüpotees.
20. Kuidas suhtub keel tegelikkusesse?
Keel on kokkuleppeline, märgisüsteem kokkuleppeline. Wittgeinsteini järgi on keelel ja maailmal samasugune loogiline vorm. Keele grammatilised struktuurid määratlevad viisi, kuidas maailma struktureeritakse. Pehme ja tugev vorm. Heidegger – „Keel on olemise koda”.
Baudrillard – märkidel puudub seos tegelikkusege, tegemist vaid simulatsiooniga.
Poliitika teeb meid kurjaks).
Nii tõetruu… See lugu saab mu mp3 kaunistama 
Valgevene jagab jäätist ja viina. Kas ma võin ka nüüd Moskvasse minna? Meeldlivad kitarrihelid alguses. Pikad juuksed. Nüüd sai vamustus otsa. Ta inglise keel on tohutu aksendiga. Osadest sõnadest on raske aru saada. Ja nüüd muutus see natukene eurovisioonilikuks ka. Tantsijal on mingi valge lina, mis lehvib üle ta keha. Vaene tantsija 
Nii et ma pole suurem asi pätsaja.
