Lii blogi

Mul on eesmärgid tänaseks:

1. Ortograafia kodutöö
2. Ortograafia lühendite osa
3. Eesti kirjanduse konspekt
4. A. H. Tammsaare “Ma armastasin sakslast”
5. Inglise keele sõnade tõlked ja kaardikesed
6. Käia poes
7. Saada Tiiduga kokku (ta vist pidi ise helistama vms)
8. Selgitada välja täpne kokkusaamine Aloga
9. Koristada köök
10. Koristada oma tuba

Nr. 6 Seaduskaart – kaardi võtja loob seaduse ( nt kui Mari joob, Mart plaktsutab)
Nr. 7 Isejoomise kaart – kaardi võtja ise joob
Nr. 8 Kosekaart – kaardi võtja otsustab, kumbat pidi ring läheb, juuakse korraga, järgmine ei tohi enne joomist lõpetada, kui seda teeb temast eelmine.
Nr. 9 on Lõuakaart. Kaardi võtja võtab suvalisel hetkel lõuast kinni, kõik teised peavad ka võtma, kes viimasena võtab, joob.
Nr. 10 on Küsijakaart – kaardi võtja võib suvalt kellegi käest küsida küsimusi. Kui küsimuse peale vastatakse tavalise vastusega, tuleb vastajal juua, aga vastupidisel juhul tuleb küsijal endal juua
Soldat -  kõik mehed joovad
Emand – kõik naised joovad.
Kuningas – keskel asuvasse topsi tuleb valada oma jooki. Kes saab neljanda kuninga, valab enda jooki ka ja siis peab topsi tühjaks jooma.
Äss – kaardi võtjamäärab jooja

Marju: “Enne tarvitamist tuleb kuumtöödelda… Mis see tähendab?!?”

“Kle, need kanad ei tee seal mingit häält” kanakoibade kohta…

Üks pilt on rohkem kui 1000 sõna, eksole?

Evelin meisterdas Swedbank’i automaadile hoiatava sildi.

Efku vs märkmepaber

Niisiis järgnevalt toon ära minu õppimise eesmärgid (mis on natukene ebareaalsed).

Vene keel:
Käänded (esimesed 3)
nädalapäevad
kuud
Kleebi vihikusse lahtised lehed.

Inglise keel
harjutused (kleebi vihikusse,tee ära)Välja arvatud linnukese harjutus, mis on ja ilmselt jääb poolikuks.
sõnad (kirjuta välja ja tee kaardid)

Eesti kirjandus II
konspektid (esimene kontspekt) , otsi lisa, õpi ära)

Tõlketeooria alused:
mõisted (tee endale selgeks, Säti sisse kaust)

Ortograafia:
tööleht

Pane paberid ümber:
Inglise keele õpik
Inglise keele TV
Inglise keele vihik
Vene keele õpik
Vene keele töövihik
Vene keele vihik

KOKKUVÕTE

Jõudsin mitte kuskile…

Kati ütleb (0:23): *Ära ole siis see kes Sa ei taha olla..

Lii ütleb (0:24): *Jaah? *aga kuidas olla keeg, kes ma tahan olla?

Kati ütleb (0:24): *Ma ei tea..

Mina olen aeg!
Ma võin seda kiirendada.
Kui mul kiire on.
Ma võin seda aeglustada.
Kui mul aega on.
Ja ma võin selle seisma panna.
kui mul igav on.
Jah, mina olengi aeg!
Kahju ainult, et ma seda juhtida ei saa…

Aeg on vastikult subjektiivne asi: Ta võib olla kiire, aeglane ja hävitav ühekorraga. Ja üldiselt ta ei meeldi mulle…

Inimestele meeldib kasutada tüüpilisi targutusi nagu “Aeg annab arutlust” ja “Eks aeg näitab”. Need on pigem kurjakuulutavad ja pahaaimavad.Inimestele meeldib sellest rääkida kui tuleks teha otsuseid ja otsida vastuseid. Aga need klišeelised stampklauslid on hea võimalus otsuste edasilükkamiseks tulevikku. Ainult, et seal eespool (eeldades, et aeg on siiski lineaarne ja üheselt kulgev nagu joon) pole elu sugugi helgem – inimesed pole paremad ja maailm ilusam. Kunagi pole. Aga lootus püsib, alati. Aeg olevat siiski vastuste andja.

Ilmselt on igaüks elus kogenud olukordi, kus ohates loodetakse, et eks aeg parandab haavad. Elu on pigem õpetanud, et haavad justkui kortsitakse kokku ajapikku (teinekord kiireimini, teinekord aeglasemalt), kuid piisava pinge puhul annavad need lihtsalt uuesti järele. Alati läheb nii- lihtsalt surve peab piisav olema.

Me oleme nõrgad – Camus ütleb, et inimene tugev vaid seetõttu, et ta teab ja tunnetab oma armetust maailma suhtes.  Et see on ainuke asi, mis eristab inimest haprast pillirookõrrest, mis on tuulte ja vihmade meelevalda jäetud. Mida aeg edasi seda rohkem tunnen ma oma väiksust ja tähtsusetust. Mitte kui miski ei tundu minust sõltuvat. Ei ole väga vahet, kas ma teen head nägu halva asja juures või neelan alla oma solvumise ja pettumuse. Ikka lõppeb kõik ühes kohas – surnud punktis. Edasiminek tundub olevat kui kõverpeeglis – olematu ja täiesti arusaamatu. See, mis võib tunduda saavutusena minu jaoks, ei pruugi seda sugugi olla kellegi teise meelest progress. Niisiis ons asjadel üldse mingit mõtet selles valguses?

Jah, ma võin ju olla näiliselt oma aja peremees, aga ma ei kontrolli seda mitte mingitel tingimustel ja mitte kunagi. Teatud hetkedel tekib lihtsalt illusioon… Illusioon selleks, et kõik ikkagi nii halb välja ei näeks ja soovid ning unistused meile stiimuliteks oleksid.

P.S. Mul on unistus, aga teadmine, et see on rohkem täitumatu unistus, teeb kurvaks…

Olete te kunagi Tallinnas peatunud või üldse üks kõik kus? Näiteks Viru Keskuse Hobujaama poolse ukse juures. Lihtsalt seisnud ja jälginud inimesi (ei, ma ei mõtle bussi ootamist ega närvilist vaatamist, millal saabub järgmine tramm) nende kiirutstamist.

Igal indiviidil on rääkida oma lugu. Perekond, kool, noorukiiga, esimene armastus, pettumine… Me oleme koos nende jutustuste, novellide, romaanide ja isegi eepostega. Ootame igapäevaselt fooride taga ja jookseme võimalusel üle tee, jagame bussis käsipuud ja pakume üksteisele istet või peaaegu et võitleme sellesamase näruse pingi pärast, et paari peatuse pärast maha minna.

Teinekord neid kõnekaid nägusid nähes, tahaks küsida „Mis on sinu lugu?“.

Ühel korral, see oli sügisel, ma sain seda teha. (Polnud see sugugi minu initsiaiiv.) Praegu on imelik mõelda, et see ei pakkunud mitte mingit rahuldust. Pärast pooletunnist jutustamist (tema initsiatiivil endiselt. Me sattusime samasse bussi.) tundsin ma end nagu tühjaks pigistatud ploom (või noh apelsin oleks siinkohal kõnekam kujund ilmselt).

Ta pidas baari, oli lõpetanud ERKI (!) ja ta kasvatas 13 aastast poissi, kes hiljuti oli suitsetamisega vahele jäänud korrakaitseorganitele. Ei midagi traagilist, ei midagi südantlõhestavat, aga ma olin nagu pehme näts, kes teatriskäimise asemel oleks nagu viimased kolm tundi ränka füüsilist tööd teinud.