Bussipeatuse small talk 6. september 2008
Posted by ersatsgirl in mõttetöö, uus kogemus.trackback
“Kui kõik ausalt ära rääkida, siis…” … oli tänane päev raske. Ma ei maganud eriti hästi. Tööjuures oli terve päeva selline ebamäärane liikumine (seejuures kõik asjad kukkusid puude pealt kogu aeg põrandale) ja eileõhtune veini jääknähud ei tahtnud sugugi rahu anda (ahjaa, makaronid, mis “ainult” kaks päeva olid külmkapis, lõhnasid kahtlaselt, niisiis lõuna jäi ka ära). Niisiis mitte eriti positiivne päev.
Aga kell veerand kuus jätsin hüvasti Kerstiga ja liikusin kergendatud tundega, et päev on läbi, Maneeži poole. Seal vaatas üks mitte enam esimeses nooruses vanaproua (vanamutt, vanem naine jm sünonüümid pole tema jaoks sobilikud). Keeras siis otsa ringi ning teatas, et viie minuti pärast läheb “meie” buss. (Kust ta teadis, et ma sellele minna tahan, ei tea.) “Kena, mulle sobib,” kilkasin, sest enamasti tuleb bussi ju kauem oodata. Ja siis see algaski: tema alustas juttu. Ja me rääkisime kuni Jussi peatuseni sellest, kes me oleme ja kust me tuleme.
See kogemus oli veider. Olgu, ma olen ennegi rääkinud võhivõõraste inimestega (ausõna, sellega pole mul probleemi kunagi olnud), kuid sel korral alustas tema juttu. Ta rääkis kuidagi vabalt ja minu tuju muudkui tõusis ja tõusis. Ning kui ta bussist väljus, oli kuidagi kerge tunne. See meeldis mulle. 
Aitäh, talle.
Pildi varastasin siit
Kommentaarid»
No comments yet — be the first.