Lii blogi

Ühes minu varasemas postis tsiteerisin Merithit  Grey monoloogi, milles ta ütles, et kuigi räägitakse sellest, et inimene võib suureks kasvada, pole ta kunagi kohanud kedagi, kes seda reaalselt teinud on. Ma ei teagi, miks ma sellega alustada tahtsin. Viimasel ajal on minu pähe jõudnud arusaam vastutusest. Ahjaa, Terminaator oma esimeses muusikalis “Risk” ütleb järgmist: “maailmas nii on seatud, et igal teol on tagajärg”.Viimasel ajal tunnen, et ma olen üks kohusetundetu idioot, kes pidevalt jätab asjad tegemata, unustab maha kõik võimaliku ning lihtsal vegeteerin. Ilmselt võib mind iseloomustada kui  20 aastast last oma siniste silmade, roosade prillide ja oma turvalise ja naiivse mulliga. Makaroniajuga tüdruk.

Ma ei arva, et ma olen halb. Usun, et kui ma peaksin valedetektori all sellele küsimusele vastama, siis sisemiselt ma just nii arvaksin. Ometi mu hingel on mitu asja, mida ma tean. Need on asjad, mis muudaksid mu maailma kui need välja tulevad. Jah, need asjad on seotud mu lähedastega. Just nende inimestega, kes hoiavad koos minu peaaegu ideaalmaailma. Just nemad annavad mu elule mõtte ja tunde. Ma armastan, vihastan, sajatan ja armastan neid taas. Ja ma ei taha, et see muutuks. Kuid viimasel ajal tundub, et üks vale lause võib vallandada terve laviini. Ma ei taha omada neid teadmisi, ma ei taha olla see, kelle käes on kiljotiininöör. Ma pole valmis kandma vastutust. Hoidma saladust.

Ma kardan muutusi, isegi rohkem kui stabiilset nigelat olukorda. Alati on nii, et iga järgmine muutus toob kaasa kaose elukorralduses. Ühtlane minemine on väga väga hea. Oma pisikeste tõusude ja langustega. See vist näitab järjekordselt, et ma olen “kolesuureks” kasvanud. Aga võib ju olla, et see tähendab hoopiski head. Eks aeg näitab.