Lugesin ühe blogija äärmiselt põhjalikku postitust motivatsioonist ja harjumustest. Ja et sellest vähe oli, siis lugesin paar artiklit lisaks LifeHackist. Noh, et veenduda, et jutt ikkagi paika peab. Jäin seejuures mõtlema, et ma olen lugenud umbes miljonit artiklit. Nendest kümnekonda olen ma igati sodinud ja värviliseks teinud (loe: läbi töötanud). Aga tulemust nagu suuremat pole…
Ma pean möönma, et veidi oleks justkui muutus toimunud. Mu hommikul on kindlasti organiseeritumad kui vanasti. Ename ei ürita ma veerandtunni jooksul süüa, riidesse panna ja hambaid pesta. Nüüd on mul lausa fantastilised 60 minutit selle jaoks. Ometigi tahaks selle sisse mahutada ka hommikuse jooga. Aga ma kuidagi ei oska seda ära mahutada. See ei pea üldse pikk olema. 10 minutit ehk. Aga ma ei oska sugugi võtta seda sinist matti kapist ja… Selle asemel ma loen Perekooli (!?!) Jah, ma mõistan, et see on jabur ja mul on päriselt plaanis sellega halva harjumusega midagi ette võtta. Leidsin isegi ühe toreda kava. Ainult, et see matt on endiselt kapis…
Igasuguste uute algustega on mind tabanud hirm, et motivatsioon saab enne otsa kui harjumus juurduda jõuab. Nii nagu läks mu eelmise kevadise jooksmisega. Ning nagu ühel mu sõbral juhtub seda nii tihti, et pool sõpruskonda muigab iga kord kui teda mõni uus vaimustus tabab sest paari kuu pärast (hiljemalt poole aasta pärast) on asi unustatud. Noh, ma ei tahaks olla ju samasugune tuulelipp…
Nii ma siis loengi motivatsiooni tõstvaid blogisid ja artikleid. Otsin seejuures viise, kuidas olla tõhusam, saada kaunimaks ja ning saavutada suurem kontroll oma elu üle. Lihtsalt see teekond tundub mulle lõpmatult pikk ja edu saavutamine pikemas perspektiivis veidi ebakindel.

