Monthly Archives: oktoober 2008

Ühest poisist (või õigemini tüdrukust)

Standard

Ma tahaks kirjutada sellest filmist. Aga mis ma tast ikka rääkida. Igaüks (jah, ilmselt peaaegu igaüks) on seda näinud. Raamatutki olen lugenud, vist. Ma arvan. Sest filmi pole varem näinud, ma arvan. Vist. Sest esialgu arvasin, et see on hoopis teine film. Siis jõudis kohale, pisikese hilinemisega… Nagu alati. Aga hea on!

Ma vist peaaegu samastan end selle väikese poisiga. Eti ütleb, et ma olen üks suuur loodusõnnetus. Vb tõesti.

See loodusõnnetus õpib juba tükk aega süüa tegema. Teate, kui raske see on? Võtta kätte ja teha. Ning kõige juures ajab närvi hoopis see, et pärast tuleb nõusid pesta. Viimane on eriti tüütu tegevus. Aga ma saan hakkama! Täna tegin soolast kringlit. Nägi teine natukene suvalise pätsi moodi välja, aga täitsa söödav oli. Peaaegu et ema kringli maitsega.  (Ja nüüd läks kõht tühjaks.)

Tegelikult on viimasel ajal midagi korrast ära. Siiani oli imelik, täna aga taipasin, et lausa viltu miski. Lugesin mingit suvalist keskmisest paremat blogi. Ta (nimetame teda siis nii) rääkis, et tal oli lõbus ja siis äkki kurb ja et emotsioonid löövad üle pea kokku ja Ta ei tea, millest see on. Siis sain aru, et mu elus puudub viimasel ajal teravus. Ma ei mõte hõõrdumist inimeste vahel ega midagi, lihtsalt tahan tunda, et miski on eriti lahe või tähtis. Hetkel on kõik kuidagi liiga hall ja igapäevane.

Ahjaa, paar päeva tagasi avastasin, et sügis on päris ilus. Lehed langesid, päike paistis ja mina jõin Coffe In’i kakaokuningat. Viimane on eriti JUMALIK.

Aga siinkohal lõpetan ma oma sissekande. Võitan kaasa oma fliisteki ja poen Talle kaissu… Et hommikul tööle minna, kümneks tunniks. “Eesti naine on tugev!” Mirjam ütles.

Armastusega,
Lii

P.S. Kas keegi mu siniseid kääre on näinud. Mul jäi tukk lõikamata seepärast täna, sest Etil polnud millegagi lõigata.

I pilt

Elu pärast vaikust

Standard

Tükk aega on siin üsna vaikne olnud siin. Tühjad postid, üsna mõttevaesed.Tegelikult pole midagi öelda olnud vist. Ma võiksin ju rääkida rahvaluule loengutest, sest “Piki”  teeb kõik neljapäeva hommikud “eriliseks”. Aga tegelikult pole see teema. Ma ei saa sinna mitte midagi teha, et sel pole tegelikult mingit tähtsust. Millelgil pole reeglina, vähemasti siis, kui see hetk praegu käisl on.

Isegi PRAEGUNE hetk. Teate, kes on Tõnu Viik? (Olgu, näinud ikka olete, telekas või nii, selline habemik tagasihoidlikute ja tema hästi sobivate prillidega, aga tegelikult ei pane enamik nägu ja nime kokku). Igav on… Seepärast ma seda posti ilmselt kirjutangi, et… No ma võiksin ju mashingut ka mängida, aga siis paistaks see välja. Pealegi ei oska seda ma mängida ilma hiireta.Niisiis kukkus see variant ära.

Rait ka ei aita igavust peletada. Ta vist tööl. Ma arvan. Kiire on. Eti läks sööma. Mirjam teen soengut õhtuks. Jummel… Ja mina lähen oma sorakil juuste ja meigi ja mitte millegati vist. EI EI EI!!! Nii ei saa. Ma jooksen või jalad villi, aga ma PEAN jõudma kodus käia ja õe kapist saama ta triiksärgi, mille ma kurguni kinni nööbin. Ja siis must kampsuni moodi imepeenikese koega asjandus ning kõige lõpuks mustad suured puupärlid. Õe suuur must peavõru võiks ka kuskil olla, aga see on juba tükk aega kadunud olnud. Siis oleks kõik ideaalne.

Viimasel ajal on minu arust erili lahedad väga konservatiivsed riided. Kinninööbitud pluused, põlvini pliiatsseelikud jne. Uus eeskuju Blair Waldorf. Reaalselt pole teda olemas. Ta on Klatšimooride tegelane. Olete lugenud seda raamatusarja? Sarjas polegi ta nii konservatiise riietusega, aga sarjas (eesti telekanalitest näitab seda Kanal 2 “Kõmutüdruku” nime all) on ta seda kohe väga. Ja see ei näe välja vanamutilik ega mõttetu. See on kena. (Olgu, mitte kõik kostüümid ei tekita minus tahtmist neid selga panna). Aga ta inspireerib natukene. Sellepärast ka must mantel on just selline nagu on. Reserved. Kunagi otsisin netist pilti, aga ei leidnud samasugust.

Aira on ajalehes

Standard

Eesti päevaleht tegi videoküsitluse, teemaks “Osturalli meelitab kiuste ostlema”.

No ja nagu tänavaküsitlustega ikka, siis Aira sattus ka sinna.  “Ma ei ole siit veel midagi ostnud, aga kui midagi ostan, siis riideid,” möönis Aira.

Mainin taustaks, et Aira on tüdruk, kellega esimesse klassi sai koos mindud ja koos gümnaasiumis käidud. Ja muidu lahedad inimesed oldud. Pilti oskab ta ka teha. Seejuures hästi veel. 😉


Pildi tegi Aira kursaõde Enely

EPL artikkel