Daily Archives: 21. november 2008

Dido “Safe Trip Home”

Standard

Dido uus album tekitab minus seda kodust armsat masendust. Sellist, mille saatel teed juua ja mõleda omi mõtteid. Sellel naislauljal on lihtsalt võime panna mina mõtlema.

Eriti jäi mulle meelde silma ja kõrva lugu “Grafton Street”. Ma ei tea, kus see asub, aga see on nii tuttav. Ma ei tea, miks ma sellele nii mõtlen, aga mul tuleb meelde seitsmes klass ja see, kui Tuki minu juures käis. Meil oli, millest rääkida. Või kui polnud, siis tuli vaikus ja Tuki ütles, et see on vaikus enne äraminekut. See oli midagi erilist, mis enam kunagi samaks ei saa.

Ja mul on hea meel, et ta olemas on. Olgugi, et keeruline ja kohati segadustekitav, aga ta on seal kuskil laevas ja magab praegu, et hommikul alustada tööga.

Dido – Grafton Street Lyrics

No more trips to Grafton Street,
No more goin’ there,
To see you lying still,
While we all come and go.

No more watching sunsets,
It seems like summer’s holding on.
And no more standing quietly at your window.

No more driving down your road,
Wond’ring when you’ll be home.
And no more peace when they all leave
And leave us two alone.

And time we always lose is finally found here with you.
My love, I know we’re losing but I will stand here by you.

No more calling friends from the car saying “I don’t know when,
I’ll be there but I’ll do my best to come.”
No more letting you warm my hands,
No more trying to take it in.
And no more saying “goodbye for the last time again”
And no more saying “goodbye for the last time again”

And time we always lose is finally found here with you.
My love, I know you’re leaving but I will stand here by you.

No more trips to Grafton Street,
No more goin’ there,
No more sitting up all night,
Waiting for any word.

Nothing’s left that’s safe here now,
Nothing will bring you home
Nothing can bring us the peace
We had in Grafton Street.

Sõnad siit

Sellest, mis vaevab…

Standard

Kui ma seda postitust kirjutama hakkan on kell 1:16:30. Tegelikult puudub sellel igasugune tähtsus, aeg ju kõigest.

Ma mäletan oma esimest lasteaeda. Ma olin lumehelbekese kostüümis. Ma olin esimene lumehelbeke. Jõuluvana tegi nalja. Mina lugesin luuletust. Sellest on mustvalge foto, mis ilutses ka 12. klassi tutipeo plakati peal. Sellest ma rohkem väga ei mäleta. Samm tagasi võttes, mäletan, kui ema mulle seda kostüümi õmbles. Kleidi alläärde pandi särav kuusekard ja peas oli tähega kroon paberist ning koos hoidsid seda kirjaklambrite süsteem.

Järgmine mälestus on järgmisest jõulupeost. Ma olin kits. Me kõik olime. Meid oli palju. Tüdrukud. Pruun keep, alt karraga. Mäletan, et laulsime mingeid laule. Ja mul oli roosa kleit, sellisest venivast materjalist. Kui pidu läbi sai, panin selle kogemata radioaatori peale (see oli mingi eriti veider ja ohtlik riistapuu) ning kogu seelikuosa sulas üles. Mäletan kärsalõhna. Ema tegi uue seelikuosa. Kleit peaks siiani alles olema.

Lasteaia viimastest asjadest mäletan Lumivalgukese muinasjuttu, mida me etendasime. Ma olin kuri võõrasema. Ühe tüdruku ema oli kasvataja, tema tahtis seda rolli oma lapsele. Lõpuks ta saigi, ma lahkusin.

Miks ma sellest räägin? Ei tea isegi… Vb kardan, et unustan. Vaevalt. Need on tähtsad! Mäletamise seisukohalt.

Aga tegelikult on palju tähtsamaid asju, mida mäletada ja kalliks pidada. Ometi need asjad teevad hetkel haiget. Liigagi palju. Ma ei ütleks, et ma sellest kõigest üle oleksin. Olgu, kogu maailm tahaks seda niimoodi näha. Tean seda. Niimoodi on kergem, neil, kõigil. Ka minul.

Enne ei olnud see NII raske. Mida aeg edasi seda keerulisemaks kõik läheb. Ma ei kohtrolli ennast enam. Kõik muutub kuidagi… kuidas seda öeldagi… hägusemaks. Tihtilugu ei saa aru, mis on põhjus…

Nad ütlevad, et aeg parandab kõik haavad. Sittagi! On asju, mida aeg ei paranda. “Armid jäävad” laulab üks eesti laulja. Iga haavaga võetakse midagi ära. Seda ei saa enam tagasi. Nii lihtne see ongi. Üks tükk eemaldatakse iga kord. Ma olen küll kogemuse võrra targem, aga haavatud, endiselt.

Ma naeran. Te ei mõista? Uskuge, ma isegi ei saa asjadest praegu aru. Aga see oleks liiga kurnav. Ma proovisin. Tänan, EI. Lihtsalt, palun, ärge küsige enam. Ma ei jaksa vastata. Läks, kuidas läks. Nüüd tahan ma terveks saada ja see on hetkel ainuke soov.

Ja Tukile ning Murjamile aitäh, et mind ära olete kuulanud ja mu nutmised kõik välja kannatanud. Katre on ka toeks olnud. Kallid olete.