Dr. Meredith Grey: I’ve heard that it’s possible to grow up – I’ve just never met anyone who’s actually done it. Without parents to defy, we break the rules we make for ourselves. We throw tantrums when things don’t go our way, we whisper secrets with our best friends in the dark, we look for comfort where we can find it, and we hope – against all logic, against all experience. Like children, we never give up hope…
Mina olen vist igavesti laps. Siniste silmade, roosade prillidega ning omas mullis vegeteeriv inimeseloom või kutsikas (nii vist on õigem nimetada.) Kui ma oma esimeses lasteaias käisin, tahtsin kiiresti suureks saada. Seda esiteks seepärast, et siis ei pea neid vastikuid putrusid lasteaias sööma ja teiseks suured inimesed ei tundunud kunagi kaklevat ega vaidlevat. Nüüd olen ma vist suur (tolleaegses mõttes). Igastahes putru ei sunni mind enam keegi sööma.
Jah, aga mitte pudrust ei tahtnud ma täna rääkida (kust see pärit on?) vaid hoopis sellest, et tegelikult tahaksin ma kohe väga-väga jälle laps olla. Selline, kes luges vanaema suvilas õunapuu all(kusjuures, see oli valge klaar ning see puu on seal senini alles) lumeeidest, kes lasi patju kloppida. Tollal ma vihkasin kõike seda. Esiteks oli lugemine tapvalt vaevaline (mida sa ühelt viiepooleaastaselt ikka tahad eksole) ja teiseks oleks palju lõbusam olnud sõpradega mängida maja juures. Seda viimast ei saanudki teha, sest üks vatisees hoitud tütarlaps ei tohtinud üksi linna jääda. (Maailmas on endiselt asju, mida ma mitte kunagi ei andesta!)
And we hope – against all logic, against all experience. Like children, we never give up hope…Kõik ootavad paremat elu, toredamat tulevikku. Hoolimata sellest, et kõik lõppkokkuvõttes ikkagi sama on. Hommikusöök, töö/kool, lõuna, töö/kool õhtu töö/kool jne jne jne. Ma ei taha end ükspäev avastada eelkeskealisena üürikorteris pealinna ühe magalarajooni tagant otsast ja olla kogu elus pettunud.
Ja hetkel ei tahaks ma kohe üldse midagi muud kui tunda end õnneliku ja turvalisena ning täiesi kohustusteta. Mis on hetkel nagu ilmvõimatu, sest esmaspäevast hakkab sess, mis täidab kolm nädalat täiskoormusel. Elu on endiselt lill – kaktusehaisuline (ja seekord on see jubedam kui kunagi varem).
Lii blogi 